pole nii ammu blogind, et ilmselt tuleb alustada aeglaselt. lühiridades, pikkades lausetes, tähtsates faktides.
mul on uus tööots, naljakas ja tore. mul on uus korter, imekaunis ja üliodav. kolime tänavale, kus elavad peale meie kaks teatrit, kaks muuseumi, raamatukogu, kaks parki, kirjanike maja, rahulepingu maja, rätsep, pitsabaar ja albert gulk.
laupäeval esinen koos wimbergiga karepal, 14. augustil esinen tartus tartuffil, enne seda oleme raudselt uude korterisse kolind kõik soolaleivale, kõik soolaleivale.
minu maakler oli väga tore, paraleeluniversumi mõttes, tema moblahelin oli ausalt kah "poker face", tema kontoriaknast paistis üle tänava aken, kus tehti ilma kardinata keset päeva tõsist keppi, ja tema ainus küsimus mulle oli: "miks osad luuletajad pseudonüüme kasutavad?".
travel chanelis oli just reklaam eestist, tuju läks heaks, ma iga öö vahin travel channelit ja esimest korda nägin eestit. ning need inimesed, kes tulevad kaissu, ja teatavad siis, et täitsa vahva, et saab kaisus käia, täitsa vahva, peaksid olema kõigi reklaamide peaosas.
nad kunagi ei ole. aga nad on igal pool mujal.
muide, mu sõbranna kukkus hiljuti trepist alla, tuli siis külla, jõi enda täis ja ütles, et mõned inimesed elavad elu lõpuni nii, et ei ütle igaks juhuks välja, mida mõtlevad. siis surevad ära ja enne surma kah ei ütle, igaks juhuks ei ütle, mida nad mõtlevad.
TARTU NAK-I LÄTETE PÄÄL JUBA JÄRGMISEL NÄDALAVAHETUSEL
10. - 12. juulil toimub Võrumaal Urvaste vallas Arne Merilai pool Liinakuru talus juba 10. noorte kirjanike suveseminar "Lätete Pääl".
Liinakurul on kolme päeva jooksul oodata vähemalt 15 ettekannet räpist, Kestvuskõnnist, kägistamisest, kaubamajast, naistest – ja kõigest muust kirjandusega seonduvast. Üles astuvad Pöörane Hirv, Põhjamaade Hirm, Birk Rohelend, Aapo Ilves, Indrek Särg, Andres Ehin, Peeter Sauter jpt.
„Lätete pääl“ on kujunenud paljude noorte ja hingelt noorte kultuuritegelaste igaaastaseks kirjanduselu kulminatsiooniks, kus kolme päeva jooksul käib kuni 100 inimest kuulamas tõsimeelsemaid ja kergemeelsemaid ettekandeid, loomas uusi ühislaule, sõlmimas uusi sidemeid ja lõpetamas vanu, liitmas omavahel erinevaid diskursusi …
Esimene "Lätete pääl" toimus aastal 1998, ligemalt saab lugeda siit.
2009. a. ettevõtmist toetavad Kultuurkapital, õlletehas A. Le Coq, OÜ Paadi Pagar, AS Sangaste Linnas, AS Wõro Kommerts.
Lisainfot saab Contralt 5283540, urvaste@gmail.com ja Tartu NAK-i blogist noorteautoritekoondis.blogspot.com. Lätete peale on oodatud kõik kirjandussõbrad.
ma olen nüüd tagasi. 2 nädala jooksul kõndisin maha 300 kilomeetrit, magasin öö jooksul keskmiselt 5 tundi, kohtusin mitmekümne läti kultuuriguruga ja tutvusin väga lähedalt kümneten eesti geeniustega. ületasime sadakond silda ja ronisime üles-alla lugematutest mägedest või küngastest või mõtetest, sõitsime kanuuga ja flirtisime koivaga, kuulasime 12 tundi järjest ligo-leelot, magasime rein sepa majas või LNSV saatkonnana paistvas valmiera ühikas, värisesime (vähemalt mina) külmast ja kuumast, andsime miljon intekat, kõndisime miljon sammu, rõõmustasime lätis olemise ja eestisse jõudmise pärast.
esmaspäeva õhtupoolikul lõpetasime matka tartus, teisipäeva pärastlõunal sõitsin ma ära süvalõunaeestisse. naljakas on üle 2 nädala jälle arvuti ja moblaga harjuda. naljakas on harjuda siseruumides magamise ja mitte matkamisega. ujun üle tüki aja jälle võhandus, vahin nugiseid maja ees, kukun väsimusest kolm korda päevas ära ja lükkan tööasju edasi. lähiajal ilmuvad õigetesse kohtadesse kõik pildid ja kõik lingid, ma luban, lähiajal trükin arvutisse ümber reisipäeviku ja teen kõik muu. seniajani näitan meelega blogis fotot sellest mustast päevast, kui kolm poistest oma jalgu vigastasid ja me pärast sohu eksisime. minul oli kuumarabandus, pea käis ringi ja jalad ei kandnud, ja seega istusin kaheks tunniks autosse. meelega näitan esimese matkapildina pilti sellest ainsast hetkest, mil ma otsustasin kaheks tunniks mitte kaasa matkata. ja mul ei olnud võilillega vähimatki pistmist, ausalt.
ma nüüd vahepeal ei blogi, sest sõidan homme hommikul Riiga, et sealt siis jala tagasi Tartusse tulla. koos minuga matkavad üle kahekümne kirjaniku, mõned algusest lõpuni, mõned tulevad jupiti. teiste seas kõnnivad näiteks Andres Ehin, Hasso Krull, Aapo Ilves, Heiki Vilep, Carolina Pihelga, Elo Viiding, Kristina Viin, Vahur Afanasjev jne jne. 12 päeva jooksul läbime Sigulda, Võnnu, Valmiera, jaanipäeval põikame Skaņkalnesse, edasi Mazsalacasse, Ipikusse ning Rein Sepa tallu „Eglītes”. 25. juunil läbime Valga, peatume Lossikülas Sangaste lossi kõrval ning liigume mööda imekaunist Lõuna-Eestit üle Kuutsemäe, Palumetsa ja Elva Tartu poole. matka pidulik lõpetamine toimub 29. juunil Tartus Toomemäel Petersoni kuju juures.
projekti kodukas on www.ekl.ee/peterson, sinna hakkab netti pääsemisest oleneva tihedusega tekkima reisikiri ja pildigalerii, samuti kirjutame üles päevade pikkused meetrites ja sammudes, ning jagame muud infot.
pildi tegin asjassepuutumatust lääne-virumaa teelõigust, kui suvalise taluniku valvepull (vt. valvekoer) mu ära süüa tahtis.
minu meelest peaks nii olema, et kui sa tõesti lõpuks kõik oma arved ära makstud saad, tuleb arvuti ekraanile suur kiri "ÕNNITLEME, KÕIK TEIE ARVED ON MAKSTUD!!!!! ME OLEME NII UHKED!!!!". sest no tõesti, ma ei kujuta ette, mis saaks olla veel nussim, kui kogu see üür-mobla-digitv-üldkommud-elekter süsteem, ringi ratast iga kuu otsast peale. eriti kui sa oled netipangaduses luuser, unustad kogu aeg pässakaid ära, hoiad raha seitsmel erineval kontol, et ikka veel nussim oleks ja jumala eest otsekorraldust teha ei saaks, sest sa maksad iga kuu erinevaid asju erinevatelt kontodelt. rääkimata sellest, et arved saadetakse pdfina, aga millegi pärast ei luba süsteem kopida sealt neid va konto- ja viitenumbreid netipanga lahtritesse. mis nad arvavad, et on ohutum, kui ma kuvaril kõrvuti kaks akent lahti teen ja siis need 20 erinevat numbrikombinatsiooni ise edasi-tagasi trükin? et ma olen korralikum ja ohutum kui arvuti? et mul ei ole muud teha? mis nad on idioodid?
ja ärge isegi üritage meelde tuletada seda, et nüüd on netipankade makselimiidid 3000 päevas. et ma ei või korraga ära teha, ma pean maksmise mitme päeva peale jagama? päh. ÕNNITLEME, KÕIK TEIE ARVED ON MAKSTUD!!!! JUBA 19 PÄEVA PÄRAST KOHTUME!!!! ausalt kah olen ma nõus abielluma esimese inimesega tänavalt, tingimusel, et ta maksab ise arved ja viib taarat ja käib poes ja pesumajas. no ja on väga harva kodus.
igal juhul. istusime eile kella seitsmeni köögilaua taga ja rääkisime nõidadest ja massaažist. päike oli nii niii kõrgel ja paistis näkku ja mõnus oli, rääkimata sellest, et üllatus-üllatus, mul ei olegi täna paha olla. kõige selle tähistamiseks tõmbasin adele plaadi ja täiesti naudin. teisipäeval sõidan riiga. elu on hea.
ei, see ei ole see, et ma loeks päevi. ma ei loe päevi, ma loen minuteid. minut, minut, minut, öö, hommik, õhtu, öö. tuju on väga halb, näen juba nädal otsa kohutavaid õudusunenägusid, selliseid, mis päeval kah meelde tulevad ja olemise ära rikuvad. üldse on väga halvad eelaimdused, väga väga, ja need minutid aina venivad ja venivad. kodust lahkun ainult mootorratturi-tagi ja tanksaabastega, koolis saan ainult halbu hindeid, kogu aeg on külm. öö, hommik, õhtu, öö.
istusin täna tubli tund aega bussipeatuses ja rääkisin ühe väga vana naisega ilmast. tundus, et ta täitsa nautis seda vestlust, ma ei tea, mina olin liiga õnnetu, et arvamust omada.
"küll alles hommikul sadas vihma?"
"ma ei tea, ma just jõudsin tartusse?"
"ah ei näinudki vihma? terve öö ja hommiku sadas, kõik oli lompe täis."
"ahah. vähemalt on praegu selgeks läinud."
"jah, selgem on, aga jahe ikkagi."
"lubati, et järgmine nädal läheb soojemaks."
"ahah."
"mhmh."
diana krall laulab seekord armastusest. õnnetult, nagu ta ikka.
sain Remarque saladusele jälile. teate, miks teda kõikjal nii väga armastatakse? see ei ole tema üüratu anne, andekas ta on, aga mitte piisavalt kõigi oma raamatute jaoks. juba pärast kolmandat või neljandat teost tulevad sisse apsakad, tulevad kordused, isegi tervete lausete pikkused sõnade kordused ja lõikude pikkused mõtete kordused, millega kindlasti ei lepiks piisavalt andekad kirjanikud. Remarque ei ole geenius ja ometi on ta niivõrd armastatud, ja teate, miks? sest ta paneb meid, naisi, arvama, et neil, meestel, on tunded. et kuigi meie eludes pesitsevad Volodjad ja Antsud näivad pinna peal tõupuhtad mühkamid, pornot vahtivad ja viina joovad mühkamid, siis sisimas on nad tegelikult Ravic'id ja Clerfayt'd. Antsud vaatavad naisi ja ütlevad: "too puid," aga Ravic'id naha all mõtlevad: "sa kütkestav, hubisev tuleleek pimeduses, ära lahku! öö on tulvil varje ja õõnsat paatost, ning me vajame sind oma räbalaks räsitud purjede ette galioonifiguuriks!". Volodjad ütlevad: "ära laiuta tekiga," aga Clerfayt'd urgitsevad madratsi vahelt pudeli calvadost, higistavad kalliskive ja sosistavad kuuvalgusesse: "kui me uinume, on sügis ja kui me ärkame, on kevad ja vahepeal on tuhat korda suvi ja tali ja kui me teineteist tõeliselt armastame, oleme igavesti noored nagu südamelöök ja vihm ja tuul ja seda on ju piisavalt...". vot seepärast me armastame seda ennastkordavat ja mitte liiga andekat Remarque'i. sest ta tekitab oma ilaste donhuanidega (kes, lubage mul täpsustada, ei saa kunagi naist endale, sest naised surevad maha või lähevad Antsudele ja Volodjadele mehele) romantikanäljas töölisrahva emastele tunde, et kõik ei ole veel kadunud, et nokuga liigikaaslased soiuvad tegelikult me silmade sügavusest ja ehavalguse hurmavast lõhnast pidevalt, aga on töölt tulles lihtsalt liiga väsinud, et kõik välja öelda. ja no ega ei peagi ju kõike kogu aeg välja ütlema, eksole. me armastame Remarque't seepärast, et see teeb lihtsamaks kõiki teisi, naabrimeest, kojameest, oma meest ja sõbranna meest armastada. vohh! ma lähen nüüd peole.
istun sügaval lõuna-eestis ping-pongi laua taga, ilme rahulik nagu leninil, meel keskendunud nagu taj mahali kojamehel, ning kirjutan mitmendat päeva uurimustööd setukeste mõrsjaitkudest. tähtaeg aeleb kolinal seljas, aga millegi pärast on ikkagi vaja pidevalt käia arvuti tagant ära või lugeda postimehest uudiseid. tegelikult ei olegi hullu, arvestades, et veel kaks päeva tagasi olin ma surmkindel, et võidan oma elu esimese lotopiletiga 45 miljonit ning tegin juba paberi peale plaane, et milliseid heategevusi ikka täpselt toetada ja kellele stippe jagama hakata.
